26. neljapäevapärastlõunane apokalüpsis

ja siis nägin ma taevasimsi varjust seda hiiglama suurt kollast laulvate keerdklümplite laeva. see oligi vist toosama alus, mida kristiina mulle yleeile õhtusel teetseremoonial kirjeldanud oli. ta helkiv kere laotas kogu meie väikese aleviku yle kiirgava kollase kumaga. mitte yxki elav hing ega maajuurtesse takerdunud surematu objekt ei pääsenud sellest tibukollasest foonist, mis nyyd maad võttis.

neljapäevapärastlõunane apokalypsis oli alanud.