minu sinimäed ei oota vaenurügemente
vaid jalutavad neile otse
päikesetõusu suunas vastu
naljakas kui vähe on vaja et
meelest läheks miks tuldud sai
köögilaudadesse imbund parafiin ja
kruusisõõrid tervitavad neid tühjades suvilates
tobedad merekarpidega
tuulekellad pudenevad tükkideks kui
nende peale hingata
fotodeta raamid ootavad seal
ja rasvakriitide ümbert kooritud paberiribad ja
koduigatsus
kahmaks kahe käega neid ja peidaks hõlma alla
kui keegi ei näe
vahel hea välja võtta laiali laotada
loota et miski on
millekski muuks muutunud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar