vihmausside rõskeisse voltidesseja terasvisiiride vahelekuhu koristajate mopid ei ulatuon peidetud maailma viimased seemned
aedniku noor sile abikaasa korjab need kokkupuhastab aegade rähmast eraddabsikud lammastest ja jagab needõhtusöögi ajalesmaabikarbi sundüürikutele laialiigale pesakonna peotäisigale leibkonnale kamalutäisigale perele paras portsnüüd võib hooaeg alata
aedniku naine puhub vihmapilved lähemaleja silitab maapinna soojakspööbel nokib terad maasse ja ütleb viisakalt aitähkuni põld orasheinatulikatesse ja hapuoblikatesse mattubsiis on minu kord naerda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar