ma süütan
igavusest kulu
ja kaon siis nagu vette vits
juhm irve näkku liimitud
rääkima üksikute naistega minu lähedal
mu soojas säsis
käärib jälle kõhklus
kui üle söötis põldude
õhk virvendab ja pilvi
on kõrgepingeliine riivamas
viisaasta lõppu ootan nagu alp
ehk saabub lõpuks siis mu paljuoodat
rahu maa peal ning inimestest hea meel
loen sel
heal päeval
neile ette võõraid laule
ja ütlen et ma kirjutasin need
just praegu just neile ainult neile
ja neil pole põhjust mind umbusaldada
keegi pole neile kunagi veel nii palju tõtt rääkinud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar