13. mokk

kopp kopp

kes on

vastaskallas

vastaskallas kes

vastaskallas juba paistab pane vaim valmis ja heida hing üle parda

mõistus tõmba kiilu alt läbi ja ihu laota reelingutele laiali

et naerukajakad sealt väikeseid tükke rebiks ja pesadesse oma poegadele viiks

et saledate randmetega sakslannadest näkid sinna oma käsi kuivatada saaksid

peale seda kui nad öö hakul üle piirete ja käsipuude mingite kaltsudega tekki pesema ronivad

ise lõkerdavad naerda nagu midagi uskumatult naljakat ja head oleks öeldud

aga tegelikult nad on lihtsalt elevil et end tööga tappa

siis näed selgelt kuidas umbes seal kus vöör laineid rammib sünnib maailm

nagu see kunagi veel olnud ei ole ja rõõsad kalamaimud

kelle nahast veresooned läbi kumavad

pumpavad enda lõpustest aina neid ilmu läbi ja ei tee teist nägugi

ainult õhtuti ohkavad vaikselt ja siis tõuseb meri veidi-veidike üle oma kallaste

aga ainult korraks ja ainult veidi-veidikene ja keegi ei pane seda vist tähelegi

nii üürike on see ohe nii üürike on see ahastus ja peale seda on kõik jälle vanaviisi

petrooleumist ja süütundest läbi imbunud majakavahid

sihivad oma tuled tüürimeeste silmadesse nagu ikka

nood aga ei salli et neile öeldakse mida teha kougivad silmad peast

ja peidavad uuritaskutesse või logiraamatu vahele kuivama

kus need siis maabumiseni kopitavad

merel kehtivad mere reeglid

nagu ikka

valgus mis enne vabalt üle veteväljade silkas nagu

kevadel vesi mööda kaskede siniseid kapillaare

nagu noored emad kleidisabade plaginal nagu aasta esimene piksetorm

valgus kaotab korraga igasuguse tahtmise üleüldse millekski ja kuivetub pudeneb tolmuks

määrib ainult natuke laineharjade tippe ja muud midagi

saar kerkib veel mõnituhat aastat kuniks maaga kokku kasvab ja nii ise olemast lakkab