oo kui tore ja normaalne leidsin
vasakust põlveõndlast otsetee
otse läbi iseenda vaat kui kiire ja hea
nüüd ei pea enam ringiga läbi metsa käima
ega novgorodlasi ootama
saab lihtsalt sealpool ringi kõndida
vaadata kas eile tehtu veel täna alles on
või on aeg selle juba paberõhukeseks söövitanud
kui vaja võib üht-teist putitada tolmu võtta hingesid õlitada
aga enamasti lihtsalt vaadata kuidas pilved koonduvad ja
mõtted sind ise mõtlema hakkavad nii et sa ei pane tähelegi kuidas
su pahkluud lehte on läinud tallad juuri ajavad
põlved päikest peegeldavad luupeksed sammaldvad
ja reitest koorunud linnupojad juba suureks on kasvanud
joovad mõnes mahajäetud kolhoosi viljakuivatis plastpudelitest viina
nagu see oleks viimane asi mis maailmas olemas on
krimpsutavad nägu mängivad kedagi kelleks nad kahjuks kunagi ka saavad
ja urgitsevad küüntega üksteise igemete tagant armastust välja
et seda jumala eest kellelegi alles ei jääks
ja see kõik on nii ilus et sa unustad kuidas tagasi saab
(kolmkümmend kukesammu vanast kasvuhoonevundamendist vasakule ja siis otse edelasse)
nüüd ei jää muud üle kui end mõne trepi all kerra tõmmata ja loota
et libahundid või kaanid teevad oma töö ja aitavad su koju tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar