ükspäev me harjume ära ja meile hakkab võib-olla peaaegu meeldima
kuidas lupjunud torustik meie jalgade ümber keerleb ning
kanalisatsioon tasa unnates pai küsib kui me varavalges koju jõuame
kuidas põrandaplaadid laua all toidupalakesi lunivad ja
meid tänutäheks oma nurkadega õrnalt togivad
alguses teeb see meile küll nalja ja me pööritame silmi
mängime et see on mäng
aga varsti on see lihtsalt
päevaplaani elementaarne osa
ilma milleta enam uni ei tule
ükspäev hakkab meile meeldima kuidas gaasipliit noolib meie käsivarsi ja nägu
ja uduvihma eest saba jalge vahel tagasi meie juurde jookseb
sädemed lendavad sisisedes porilompidesse laiali ja meie
räägime lihtlausetega muu meid enam väga ei huvitagi
tuppa tulles peseme me käed seebiga maailmast puhtaks
meile hakkab ükspäev kindlasti meeldima kuidas lillevaasid ja karahvinid
end usaldavalt meie põskede külge imevad ning
riiulitele kogunenud kollakas tolm meie süles magama jääb
kui me raadiouudiseid kuulates üksteise näojooni unustada püüame
meile hakkab meeldima pikendusjuhtmete malbe surin
ja vahest läheb asi nii kaugelegi
et me tunneme temast eemal olles sellest hirmsasti puudust
rohkem kui üksteisest rohkem kui kaotatud vabadusest
see juhtub ilmselt umbes siis kui me hakkame valamuid ja valgusteid armastama
ja õhtust süües homset menüüd arutama
umbes siis kui õnn saabub meie õuele ja meie päid enam pühapäeva-
hommikuti kruustangide vahel moosiks ei pressita
umbes siis kui me hommikul voodi korda teeme ja
jänest sõitma ei pea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar