30. vits

ma süütan

igavusest kulu

ja kaon siis nagu vette vits

juhm irve näkku liimitud

rääkima üksikute naistega minu lähedal

mu soojas säsis

käärib jälle kõhklus

kui üle söötis põldude

õhk virvendab ja pilvi

on kõrgepingeliine riivamas

viisaasta lõppu ootan nagu alp

ehk saabub lõpuks siis mu paljuoodat

rahu maa peal ning  inimestest hea meel

loen sel

heal päeval

neile ette võõraid laule

ja ütlen et ma kirjutasin need

just praegu just neile ainult neile

ja neil pole põhjust mind umbusaldada

keegi pole neile kunagi veel nii palju tõtt rääkinud 

29. ristsed

hurraaa mu nimi rikub meest

kes piidleb end mu peeglist

igal hommikul kui otsin oma võtmeid köögis

roostekirme ja kultuurkihi vahelt

mis hakkab vaikselt huumuseks saama

sõrmed teavad aga silm ei mäleta

ja kui mina lähen

suur valge juba väljas

paneb ta sõnastiku padja alla

ja padja peale pea

et poleks põhjust olla vakka enam

keetes teevett röötsakil sel letil

aitäh keegi

peab seda kah tegema

29. ristsed

maailm lõppeb maikuus

kui balti jaamas loobitakse

möödakäijad taskupõhjast

leitud kividega surnuks

ja neist võrsuvad söötis

põllud ja ummistunud

kraavid ja viltu vajunud

kuurid ja iga küngas ja

lohk võib endale aegade

alguse puhul võtta nime

28. sama asi

ennustan peopesajoonte

juuksepusade ripsme-

rägastike ja reiearmide

pealt stagnatsiooni

et kõik on alati nii nagu

olema peab et köögis

tiksub kell ja kopitus

teeb kopsudesse pesa

27. rehabilitatsioon

kogu see insenertehniliselt

ebaõnnestunud hunnitus

võiks silmapilkselt mureneda

tolmuks ja räbalaiks mu

õlgadele

külmikud

ja nõudepesumasinad ja

kraanikausid võtaksin

kesk rususid ja tossu

sülle ning toidaks neid

lühtripärlitega ja ööseks

paneks pitsmadratseile

magama sest elu on

õiglane

28. sama asi

"tere preili, kas soovite tänast lehte?"

on's see siis mingisugune sajatus

minu pihta, mu chihuahua pihta,

mu moodsaima krokodiilisalga pihta?

ei ole, lihtlabane tervitus vaid kostus.

tilgutame koos 

samast pipetist

läbipaistvana näivat

valgulahust

alusele.

kaevan välja oma kukru,

pillan myndid pihku ja nähvan. 

rebin paberipataka silme ette 

ning lasen oma elastsel ajul seedida sinna trykitud sõnu. 

postimehe esileheartiklist röövituna

võtan postipoisi krae kyynte vahele ja sikutan.

kaks tilka koos

segunevad

märgatava kiirusega yhex.

enam pole vahet

kumb kumma ära sõi.

sirutan end oma kontsadel sirgex 

ning yle poisikese pealae märkan

televisioonikomitee esimehe nägusat muiet.

raevukalt vabastan pisukese poisinäru oma tangidest 

ning naeratuse saatel kostub minu erkpunaste huulte vahelt: 

"tere kallis, oled sa juba tänast lehte näinud?"

28. sama asi

mis sest et olen veidi kahemõõtmeline

mind ikka nagu lihast last

võiks armastada president

ja mulle igal detsembril 

läkitada kaardi

kus seisab:

aitäh intellektuaal järjekordse meeldiva koostööaasta eest

täname et kasutasite sel aastal oma loomingus

kolmteist korda sõna eterniit

kakskümmend neli korda sõna toores

viiskümmend kaks korda kirjeldasite midagi mida te ei usu

ja mainisite kuuskümmend üks korda otseselt või kaudselt nõukogude liitu

väga neutraalses valguses muide väga

huvitav ja ilus lähenemine

teie panus meie kultuurilukku on hindamatu

sestap teile siin tänutäheks viis meetrit takunööri

kuldkarahvin ja pikk pai

laske edasi

 

27 rehabilitatsioon

dirigeeriga, permeerida, ridigeerida:

igapäevaseid tööotsi on palju.

beebiroosa madalmaade mudeli peal

läbi kulunud sillutisekivide,

näha silme ette paiskuvat salku,

tunda kuis imestund pilkude rivide

seast välja vaatab

mu isiklik kummardav maikuu.

olen uuestisyndinud eepose

esmapärijana järgi jäänud erose

pesamunast tytar.

minust ettepoole vaatavad nyyd vaid

kinnikasvand vanadaamide laud

ja tahapool mind enam mitte kui keegi

pidurdama niisamutigi seada ei saa.

27. rehabilitatsioon

vihmausside rõskeisse voltidesse
ja terasvisiiride vahele
kuhu koristajate mopid ei ulatu
on peidetud maailma viimased seemned

aedniku noor sile abikaasa korjab need kokku
puhastab aegade rähmast eraddab
sikud lammastest ja jagab need
õhtusöögi ajal
esmaabikarbi sundüürikutele laiali
igale pesakonna peotäis
igale leibkonnale kamalutäis
igale perele paras ports
nüüd võib hooaeg alata

aedniku naine puhub vihmapilved lähemale
ja silitab maapinna soojaks
pööbel nokib terad maasse ja ütleb viisakalt aitäh
kuni põld orasheina
tulikatesse ja hapuoblikatesse mattub
siis on minu kord naerda

26. kai

leiged laisad lained

tassivad randa tõestusi

kõigile teesidele mis

eales kirja pandud

ja mina kulun neid

kuulates ajapikku

sõmeraks et oleks

millesse uuristada

liivalossivallikraave

26. kai

su abaluude vahele

kord aastas kinnitub üks lootus

nagu kaan

leida vastuseid ja tumma tõtt

mõõte ehitamaks viimast paati:

kolmsada küünart ühte pidi

kuklasse kütusekanistrid ning kindalaegas

ja stardiplatvorm ootab starti kõhuõõnes

meie matk võiks alata baikonurist

või ararati mäe päiksepoolselt küljelt

esimesel päeval kaotaksime ära kaardi teisel

kompassi kolmandal muud tähtsad asjad ja

neljandal laeva enda

aga see meid ei morjendaks

läheksime kaks kätt taskus vahiksime imestunult ringi

ah et selline ta siis ongi

elu

26. kai

kalmistul kyynlde keskel

kaeb keravälk

ketamiinilaxuseid karniise.

kameeleon kopsab kellegi kinganina.

kunix kulub kell kahexasse,

kustub kingaomaniku

kalleim kiindumus -

kirikuyhendus.

keset kuupaistest kaljuäärt

karjatab keegi korrax.

kaid 

kopsataxe kuuesuunaliste 

kaevandushuviliste kundede kiuste

kauem kui kunagi kombex.

kemmergusse kinni kaevunult

kaevub kartus kiimas kartulikoorijasse

kehva kindlustundega. 

"kurjam kyll" kostub kemmergust

kaiäärse kynka kuuldekaugusesse.

kai keeldub kopsajate kinnitustele kuuldumast.

25. tänav

pargipingil

otse lambisõõris

on kilekotti keerutatud leivakäär

ja viisakasse ritta laotud

50 sendi jagu 

hellalt hoitud taarat

lõpuks tuli ära

lõpuks võib protokolli kirjutada et

keegi ikka hoolib sinust

25. tänav

tänavad tänavu

konarlikku laadi

pidevalt komistama

olen end unustand

viga omistama ei hakka

vahvam valik - anda

kõigile tappa

25. tänav

hõljugem toogades

yle sillutisega kaetud

kitsaste lõikude.

akropol paistku

kaugemal taeva-

sina-sumusel taustal.

komistagem kividel,

astugem sõnnikusse,

muruniiduki junnidesse.

mu sandaali kõrvalt leian

pooliku pudeli nipernaadit

ja tobihobilise märgi.

jõudkem ikka agoraale,

teretagem eitesid

ja augureid 

ja muidusööjaid täkkasid.

las asbestos sulab

mu varvaste vahel

päikese käes.

las sulab.

25. tänav

piki pimeaknalisi prospekte

hulguvad aegade lõpuni

teismelised topivad ninad

vastu tolmukübemetuid

aknaruute määrivad oma

mullast liimendavate kätega

lumivalgeid krohvilagendikke

murulibletud aialapid

haljendavad ühendamata

kanalisatsioonitorudest ja

masu-eelsetest unistustest

ja turvakaameraid pole

vaja kui maaklerite kaas-

tundest härdad silmad

ja kõrvuni naeratused

kui viimsekohtupäeva-

jeesused müüa-siltidel

juba sajandeid ilutsevad

25.tänav

 

buss jõuab kell

8.19 ja 13.42 ja 15.23

ja 17.03 ja 18.44 ja 21.15

otse mööda vaarikatest umbe kasvanud

üleeelmise aasta raiesmikke

ja kirikupinkidest kokku klopsitud sildu tulles

leiad sa vahest mind üles

vaatan armastava pilguga

seemnekartuleid ja seatapunuge esikus

õiget aega ootamas või

tukun päikse käes

käed-jalad on viimasel ajal tööd täis olnud

tänan küsimast

hästi

võib-olla

ei

jah

24. ettekuulutus

kompame kõik

karvaseid piire,

siirdame kõik

halli hiiri.

las jooxevad

labyrindi rytmis ringi.

las näitavad

kuis oskavad

pissida mu uusi kingi.

ma tervitan 

neid kõiki,

sest nemad teavad

ja mina mitte.

neil sabad lähevad

ju põiki.

sellest välja lugeda

on vahel raske,

kuid võimatux

seda kuulutada

olex ka ju natukene nagu

närske.

24. ettekuulutus

seekord nõiasaates 

ei esina ma skeptikuna

vaid sellena kes 

pendli abil romulaost

pagasnikusse peitund inimest otsib

seekord joon pätikohvi ainult selleks

et purult ennustusi veerida 

seekord kuulan horoskoopi 

mis lubab küllust igas valdkonnas

mis siis et ilmus ajakirjas

aastal 1999 ja mina ise 

elan juba mõnd aega

paar kuud eespool

seekord usun kõike

mida uskuda tahan

23. see on sulle

on alles hommikupoolik

ja juba koguneb hinges kaklusring

ning kolkimine hakkab pihta

kõrv vastu bussiklaasi 

silmad õrnalt paokil

sest mööda jalutab ehk keegi tuttav

kellele lehvitada

kasvõi pooleks sekundiks

ja kui järjekordne vanur küsib miks

kaks balti jaama peatust on

ja kummas peaks maha tulema

sõnada 

et kõik sõltub sellest

kuhu te minna tahate

mina pigem tean

23. see on sulle

kulunud myntur yhes käes,

suurte trykitähtedega ehitud LUNA

ehk tuliuus roosa opossum teises

traavib ta läbi kahe kortermaja,

yle pleekinud murulapi ja

pesunööride, vaibaklopialuste alt läbi.

ta silme ees vaid yxainus sihikindel ilme,

kuid galopisammu takistama jääb tal

midagi jääb jalgu. ta vaatab alla ning

ei suuda uskuda oma silma.

tõstab kulunud kyynekäärid murult yles ja

ulatab need sulle. ilus ilm on.

sa ei tea mida peale nyyd hakata,

peidad pea mulda ja vakatad.

24. ettekuulutus

sean tühermaale pesu-

nööride alla ritta kõik

perepildid kooldunud

fotopaberil värvid kassi-

kusest ja nõudepesuveest

mööda ääri ammu maha

jooksmas ju ma siis

hakkan ennustama

sest kõik on kord juba

juhtunud ja kordub iga

aasta järgemööda jumal

tänatud et minevik

siis jalge ees õieli

kitlid parukad pommid

surm ja lambakarjad

22. lõpeta pls

mutimetroo loxub porgandite all raudselt.

ära hakkas siin midagi kokku segama,

ta ju teab kelle köömnenapsused sõrmed

seda pigistavad. libe, vesine, määrduv

ja yleyldsegi täiesti tärpäätne. tegu pole

kellegi päris-päris-porgandiga. oleme ikkagi

resoluutsed selliste asjalugude suhtes.

24. ettekuulutus

homme hommikul võib taevast tulla tuld ja tõrva
soodom sulada, komorra varemetest suitsu
koguneda rehepartesse
sädemetesajust võivad aidad tuldki võtta
käes on järjekordne
tasumise tund

homme lõuna paiku vetevood ja vihmavaling
uhtuda eest võivad söestund sarad
niisutada maanteetolmust valgeks tuisand puid
lõpututest niitudest ujutada soid

homme õhtul lõõskab viimast korda päike
üle lepavõsa oksarisu
mingi hingus palav
otsib väljapääsu üle
tuhaplokkidest ja eterniidist

elumaja 

22. lõpeta pls

see ongi elu mõte-

kõndida maailma äärde

poeuutes ketsides

kuni päkad villis 

ja kannakõõlused sodiks lihvitud

sest just praegu

peab sündima midagi

head ja põnevat

mis siis et

ka hiljem on praegu

ja kunagi ammu oli ka praegu

23. see on sulle

annaks ära
särgi seljast
kui sa paluks
v ükskõik kes teine sest mul on ükskõik
ja soe

23. see on sulle

see on sulle ütleb ta ja

annab mulle nime ja siis

ma ütlen et äkki annad

siis mulle ka valge kõhu-

aluse triibud rohelised

sabasuled või midagi

muud päriselt kasulikku

22. lõpeta pls

räägin endale augu pähe et

enam ei vaataks ühelegi

inimesele otsa istuks

katusel vahiks otse

tossavasse korstnasse

kuni silmad vesitsevad

punavad valusalt vaataks

ainult otse keskpäevapäiksesse

laseks tuulel liiva näkku kanda ja

hoiaks silmad pärani lahti võib-olla

mul siis tuleks lõpuks meelde kuidas

ajukäärud elu mõttest puhtaks nühkida

21. sarnane

poeparklas kannab tuul

makaronide ja hakkliha

lõhna kevadeks naasvate

lindude tiibades ja tasa

kooruvad söestunud

reklaampildid aknailt

lihakänakad puuviljad

dražeeassortiid ja maja-

pidamistarbed lenduvad

ebemeina sigaretisuitsus

katavad asfaldi ja poe-

pealsete korterite pesemata

linadega segipaisatud voodid

kleepuvad magneteina

külmikutele sest enam aknaid

ööseks kinni ei panda

ja sina räägid juttu mida

olen juba korduvalt kuulnud

taas on õhus kuiva kõnnitee

ja talvise taara hõng

20. head ööd

1:1 mõõtkavas maailm

ei pane end enam

tükkidest kokku

keegi juba nohiseb

toanurgas ma vist

ei tunne enam oma

jäsemeid ja siis

tuleb meelde et

ma ei öelnud

mitte "head ööd"

vaid "see on

kõige halvem

nali mis sa seni

teinud oled"

21. sarnane

sarimõrvariga kõrvutades

kõrvadest välja voolab

verex muudetud Niilus.

siinpool ja sealpool

liivakybemed 

on ikka.

raamatuvargused Dysseldorfis,

raamaturiiulid väljaku all.

liimisuiselt vaatan kuis

Moskva soojaveetorude lapsed

ninad liimised

vaatavad.

nagu kolm tilka vett

selles pilves.

pilust vaadatuna

kolm hägust triipu.

20. head ööd

ei taha ma kuulda su elulugu.

palun lihtsalt

haihtu.

aga pean veel jääma

viisakax, naeratama, olema vixx.

mul read veel lapiga kyyrida,

numbrid anyllida,

kyynaldega siblida.

headööd

22. lõpeta pls

 tähelepanu 

täna teen aknad ööseks lahti

et mu hingeõhk soojendaks puid kui päike on loojas

nii et mu akna all hakkavad toomingad kaks nädalat varem õitsema

ning seal vedeleb kõige rohkem linnusitta

valmis olla

ma küürin liiklusmärgid tolmutuks 

garaažides kopitavad romud salaja pesen poleerin ja vahatan 

ja riputan iga mööduva pensionäri kaela kunstlillevaniku 

ning küsin siis kahte eurot kõht on tühi

läks

keeran kõikidest tänavavalgustitest pirnid välja

ja jätan pappkastiga mõne liivakasti juurde las lapsed

ehitavad mängubotaanikaaia või tuumareaktori

hämaruse saabudes näeb nüüd tähti ja võib

nii mõndagi  kokku lugeda

21. sarnane

ütle mulle kes 

on su sõbrad ja ma ütlen kes oled sina

kinnisideedega päevavaras ilmselt

kes unustab tõenäoliselt 

pidevalt ära mida ta öelda tahtis

keskmisest segasemate mõttekäikudega

ja natuke hajameelne arvatavasti aga

mitte paha pärast natuke

ebausklik ja paranoiline

natuke nagu

trepikojad ja

kuurortlinn natuke nagu

varakevad või diiselmootoriga

kahetuhandekolmanda aasta ford transit 

natuke hea

õige natuke

20. head ööd

ja ühel heal päeval kui ma 

pesen lõpuks kraanikausist kõik supikorbas nõud ära ja 

vahetan nime ja loen saabunud kirjad läbi ja 

koristan madratsi vahelt toidupoodide

sooduspakkumisi tutvustavad reklaamlehed ära

ja alustan oma traktoristipäevituse taastamisega 

näen ma kindlasti unes

miks kõik on nii nagu kõik on

ühel heal päeval

19. mis te pudelitega tegite

minu isa korjab taarat õhtuhämaruses

kaseladvad kaardus, õhk on vilu, meel on kerge 

ühtki pattu justkui pole täna hingel

minu ema nööri kaela seab ja läbi akna

raadio tšaikovskit ümiseb

iga trepiaste kleepub suhkrust

nõretavad õnnest uksepiidad

igasse puuvõrra takerduda

täna kalduvus on sellel kelle 

kohta nad ei tea,

kus oma aega viidab

uka uka mina prii

homme ütlen midagi 

19. mis te pudelitega tegite

naise töö on poeketi riiulite vahel hammastega pakenditesse auke rebida

naise töö on murda krohvitükke seintest oma nüriks näsitud küüntega

naise töö on karelda katusteil kuni talad vaikselt

järele annavad

naise töö on heita plastikpudeleid ürgorgudesse lihtsalt et näha mis juhtub

19. mis te pudelitega tegite

kuuseriisikate kõrval,

lähedus 7 cm.

kõnnitee äärele katki löödud,

killud 64 cm raadiuses.

mahajäetud hooldekodu katusel,

kõrgus 372 cm.

läänemere lainetes,

veetasemest 0 cm.

rukkipõllu mulla all,

sygavus 81 cm.

pargipingi läheduses,

kaugus 53 cm.

18. sakraalne

murda saia.

tagaplaanil keegi syytab

su auto.

keegi ihaldab

su saia.

aga see on sinu taigen,

sinu omand.

murtud tykiga pudenevad

õhukesed taignalaastud

keset tänavat.

esimene suutäis

on täis

eufooriat.

krõbe koor, 

aga pehme-siidine,

yldse mitte kuiv

sisemus.

sai teeb saledax.

18. sakraalne

kuskil tornide väljaku ja õnnepalee vahel

nägin oma trajektooril kedagi tuttavat

pühapaiste ja poekotiga keset ülekäigurada

nagu ikka oli kolmapäev 

külmalt läikiv  nagu kasvuhoonekile

ootas tolmuvõtmist armulauda

rõõmusõnumit

vaatasime ise suundades teesklesime 

et on miskit olulisemat teha

võlve vaja ülal hoida maailma serva valvata 

kupleid kullata elektrivõrke organiseerida

orelit tallata üldlaulu ajal

väga mõistlik 

neetud kolmapäeval

nägin oma trajektooril kedagi tuttavat ja

lugesin koduteel 

kahe tuhande kaheksasaja viiekümne kaheni

17. parasiit

Sokipõisil lumesajus

Kumbki eri värvi

Hambapasta plekid peal,

sees läbipekstud närvid

Järjekordne sünnipäev on

mulle püha söömaaeg

Osta mulle kondenspiima

kala ja elektripliit

Ning kui raha tagasi

sa tahad

jalga lasen nagunii

Kui kohtun uue näoga, pakun

talle veidi kalakest

Heldelt andestab siis mulle

sada eurot võlakest

Sitaxsoeon

Sitax kylm on 

Sinu sokipõisil

Lõdiseda

18. sakraalne

täna täitsa tõsimeeli usun

kui ütled et tead elu mõtet

et leidsid kompostikasti

põhjast kartulikoorekuhjast

jumala ja nüüd ta elab su

toanurgas ja joob ainult

sooja piima ja muud ei

tee kui magab ma usun

kui ütled et oled näinud

teispoolsust unes ning

tegelikult seal muud ei

tehta kui riisutakse lehti

ja korjatakse pange

mädanenud õunu ja

kevadisi rotilaipu

usun kõiki ilmutusi

mis käsivad sul uksi

hoida lukus ja ära pesta

randilised kohvikruusid

mis oma tee on leidnud

voodite alla ja valamusse

17. parasiit

laon taskuist lagedale

ploomitšekid õuna

neli helkurit kolm

viiesendist peopesa-

suuruse plastikjänese

elu mõtte sipleva

puugi ja kõik muud

parasiidid muidusööjad

laiskvorstid keda mina

aegade algusest mööda

tallinna tarinud olen

17. parasiit

kes on mu toolil istunud

kes on mu kausist söönud

kes on mu voodis maganud

mina

vabandust

ja su kummikutes tegin aias paar ringi vaatasin

kas keldri katusel on juba ülaseid näha ja

sauna taga käisin ka ja

raamaturiiuli tagant leidsin mõned kirjad 

tundus huvitav pärastlõunalugemine ja

su tagitaskutest võtsin kõik klaaskuulid ja

leitud helkurid ja parteisümboolikaga pastakad ja 

paradiisipiltidega brošüürid

ja bensiinijaama suhkrupakid ja

lydia koidula büsti

võitsin täna esimest korda kevade jooksul turakapartii

tead küll 

pidu läbi

17. parasiit

käin kõigiga kaasas

lihtsalt käimise pärast.

ripun neis kinni,

lahti ei lase.

las proovivad säärast

takjat endast lahti kiskuda.

pirukast võetaxe amps,

mina kohe platsis

hambad õieli ja raks.

olen sitasitikast õppust võtnud,

niisama ära ei kõnge.

elu lõpuni saad ikka tunda

mu symbioosiniidistiku õnge.

16. ema heaks

see on mu kentsakas limusiin

ja hellapilguline sohver

kellega ma ei räägi

naljakatest asjadest

kuigi ta teab nii mõndagi vempu

et mu taskutes

on jahedad kastanimunad 

ning hammaste vahel sireliõied

ja kui ma tuvisid taga ajan

palub ta neilt vabandust

minu asemel

sest ma ei taha sõnakestki rääkida

16. ema heaks

ema heaks kõnnin

autoteede keskel

ei vaata kuhu astun

jätan salli kõnniteele

saapapaelad õieli ja

kukun peod marraskile

haava kunagi ei puhasta

et tal oleks mille üle muretseda

kui kord nädalas päevavalges koju

saabun

16. ema heaks

ema heax ma

täna jälle

kätte võtsin 

prygikotid.

tema heax ma

läxin välja,

oma koorest 

tulin.

pudrus käinud 

kulpi pesin,

praepanni nyhkida

õigel aal ma yritan.

ema heax ma

ikka jälle

ennast yletama 

pean.

15. linnud

suus kroonikümnesendiste metalne

maik istun bussis vaatan tuvimustreid

pargipingiesistel ning mõtlen välja

uusi marsruute mida pidi ühistranspordi

sõitma saaks panna kui oleksin kõik-

võimas ja sina räägid vastasistmel

sünnitusmajadest ja unenägudest

ja muust millest pole ammu kuulnud

kui kurvis kukub külili taarakilekott

ja vahekäigus niriseb aeglaselt õlu

mille leha saatel järgmine hommik

saan mina sulle ilmateadet lugeda

16. ema heaks

kivipesuteksapüksid, värviteler ja eluisu

ootab sind tolmustes kaasavarakastides

trepitaguses kamorkas, 

ja kaks samasugust serviisi ja 

heegeldatud kaheksanda märtsi teemaline linik, 

mis katab servast servani kõik majad kus sa elanud oled

ühekorraga

ja vahel saadad sa sinna mõne lapse

kelle sa aastate jooksul mõne kivi tagant leidnud oled, 

et ta otsiks üles heleroosa sõbrasalmiku, 

kuhu ma viiendas klassis

sinu punase pastakaga kirjutasin et

ole sõber alati muidu teen sust salati

ja te istute elutoas 

päiksepoolse akna all, 

sa ütled et sa olid ka kunagi inimene

ja et varsti võiks õhtusööki tegema hakata 

ja et sa ei mäleta täpselt kes sellel pildil on

(mõni koolikaaslane vist) 

ja ma vaatan võrtsjärve põhjast kuidas sa

seda ise ka uskuma jääd ja 

oled eriliselt muretu ning sul pole ühtegi kortsu silmanurkades

ja kujutan majavammi seda lossi sööma

kes viimasena naerab! 

15. linnud

olen linnukeelne.

yhtegi teist lingot

ma enam ei valda.

kajakale vastan ratta sadulast:

"no tere hommikust!"

tihast tervitan kividega.

eile ma hõljusin ka.

nagu olex toonekurg mu enda

noka vahele voltind.

mind tegelt enam pole,

olen suleline košmaar.

14. pikas perspektiivis

tahax osata teha sabakaid

ja yldse nagu lihtsalt

itsitada nahast välja.

kole kole kole

ma ikka venitasin nii kaua,

kui ma fyysiliselt suutsin,

aga mingi hetk tuli see

ikka ette.

joodeldamine, hambaniidistamine,

kandlemäng, lõkked,

kabeturniir, pesemine,

põrkumine, sõtkung.

tahax ära joosta.

15. linnud

mu sünnitas mingil udusel õhtul 

jõe ääres vera muhhina

morsiklaaside vahele õhku

jäin ta naerusse tummalt ma rippuma

tema silmitses oma kätetööd

ma ei teagi kas kiitvalt või laitvalt

ja üsnagi vaikselt vastu ööd

lahkus, otsustas küllap et aitab

võõrastes sulgedes linnud 

maanduvad orgu kus pinnuks

silmas ma talveund magan

ja valetan

14. pikas perspektiivis

naljakas et teises kaardi servas

on lehed puude otsas maa on kuiv

ja elul on vb mõte

naljakas

keegi on need nurgad

äraunustamise vältimiseks murdnud

mõelnud midagi vb uskunud

ühel päeval tuleb ta tagasi naerab

minevikumina üle pühib prillidelt näpujälgi

ja ukse eest prügi kibuvitsapõõsaste alla

ja ütleb kõigile vastutulijatele

midagi mida nad vb juba teavad

14. pikas perspektiivis

hakkaks varasti pihta elutööga

kui vähegi suudaks valida kas

pigem joonistada üles pärnu

maantee asfaldimustrid üks

ühele mõõtkavas või õppida ise

linnaliinibusse töötlemata toorainest

kokku panema õmblema istme-

katteid paigaldama tagatulesid või

mõelda välja uusi sillutisetüüpe

või ehitada üles kõik poolikuks

jäänud suvilad ühendada lõpuks

torustikud üldveevärgiga ja elektri-

juhtmed illegaalselt otse maantee-

äärse elektriposti külge oleks ometi

nii lihtne kui mul oleks elutöö

poleks midagi kurta

13. ma ei viitsi

ma ei viitsi enam elada ilmas

kus peab panema pea padjale

püürikortsude sekka ja lootma

et juuksed ei puuduta kaela

ma ei viitsi tõsimeeli

nüüdsest olen olemas nõnda

et ükski jäse ei puuduta ühtegi

eset nähtust mõistet kontseptsiooni

13. ma ei viitsi

ma ei viiiitsi enam käia kikivarvul 

kui keegi teine magab selles majas

las kogu ilm teab: peremees

on naasnud! 

ja mind ei häirigi see palavik

mis tarretab luuüdi sügaval

selgroos ja ronib

mööda kukalt

nagu kuulekas laps 

ei häiri

laelampide luminofoor 

oimukohtadelt peegeldumas

redelid söögitorus mida mööda otsib teed

üks unustatud tunne

see on ametlik uus algus sellele maailmale

ja ma kannan hoolt selle eest et

keegi seda maha ei magaks

13. ma ei viiiitsi

.

13. ma ei viiitsi

on raskelt hapukoorene

see taldrik

me sokkis jalge ees

ja hingitsevad kitarrisõrmitsused

plekilised kahvlid

pelmeeni-liha maik

ja lehkav sõnavõtt

elavhõbe hangub kraadiklaasis

nina lömmis laminaadil

vaibamuster kobamisi sõrmeotsel

linnulaul südatalvel 

kella kolme paiku

ei ole avamäng

ei finaal

ainult puhvetisaba

ja kohvitassi hetkeline soojus pihkude vahel